8. september
inimesed kruvivad. ma ei olnud enne laupäeva kunagi varem angaaris suppi keetnud, tõttöelda polnud mulle isegi pähe torganud, et seda mitte-päris-hoones teha saaks. ma mäletan, kuidas me ammu sõbraga (tõesti ammu, mingi 2018 kevadel, 2019 maksimaalselt) rakveres kondasime ja oma garaaziboksist unistasime. noh et seal oleks väike lamp ja madrats ja diivan ja lauake ja... kuidagi elekter? mingi nipiga? me ei teadnud majandusest mitte munnigi ja soojustusest või elektriteadusest teadsime veel vähem, aga kuidagi oli see ikkagi see probla, mis tolle kujutelma purustas, et me kuidagi taipasime, et voolu saada ilma Suure Kinnisvaraga kokku puutumata on võimatu v võimatulaadne. tundus, et on kaks valikut, kas päris kinnisvara (mille jaoks on raha ainult suurtel) või mingi hütt või garaaž, kuhu sa kõik ehitad, leiad või (kui natuke ahastunum, kiirem ja julgem oled) varastad.
me ei tulnud ÜLDSE selle peale, et võib eksisteerida ajuokse avangaar samelini tehase hoovis (mu tantsustuudio vana üüripinna hoovis, kust ma vähemalt 365 korda läbi olen tatsanud), kus ei ole põrandat ja kus saab olla ainult suvel, aga kus on võimalik bändil mängida ja vabatahtlikul aidata suppi keeta ja sooja juustuvõikut teha. 15sel aril oleks seal ausalt karp maani lahti vajunud.avangaari sattusin ma üldse sellepärast, et dice viis. ja dice tahtis minna, sest seal oli day of resistance, avatud üritus, kus oli süüa (aitäh, tartu toidupäästjad!), bändi, maalisein, töötube, dräägi, riidevahetus, paikademüük (st riiete paikamise paigad) ja ilmselt veel midagi, mis mulle prg ei koida või mida ma ei näinud. tegelt läks olemine veel kaua pärast meie minemist edasi. ja noh me jõudsime täpselt alguseks, isegi akadeemiline 15 ei olnud vist veel möödas. ja kui küsisime, kas abi on tarvis, siis nagu oligi, ja köögiabi veel! zephi (ja natuke minu) leivanumber!
tunde läks, kahelt poolt voolas sisse inimesi, kes naeratasid ja rääkisid. isegi need vestlused, mis ei puudutanud mind absoluutselt, ainult läheduse sunnil kõrva jõudsid, kõlasid rõõmsalt. see hämmastas mind, kuigi ei peaks... hea hämmastus, igal juhul. ennast ajas ka naeratama. töö oli vähene ja hästi ennast ära tasuv.
vasakliitlaste töötuba oli elulihtsast koest kootud: huvilistele anti paberil majandus-, ajaloolis- ja maailmapoliitilisi teadustekste ja erinevatest raamatutest paljundatud lõike lugeda. ühesõnaga kirjandust, milleni noor inimene tänapäeval hui jõuab, ERITI, kui ta parasjagu jamas kinni on nagu peaga pesumasinas, nagu iga teine noore enda sarnane, keda ma kohtan. sest 1) ma ei suuda keskenduda 2) ma olen liiga loll 3) vahet pole see niikuinii ei atia 4) see on liiga raske 5) nii edasi. ja kui see ei aita, et sulle antakse tekst, öeldakse, et palun loe ja ütle, mis sa aru said, ütle, mis sa mõtlesid, on see ikka 10 KORDA parem, et sa üldse Sinna olukorda sattusid, kui see, et sa näed tiktokis 20-sekundist jubedate ameerika uudiste kokkuvõtet ja 30-sekundilist klippi gazas 3 last ja mehe kaotanud ahastuses anuvast emast, vaatad mõlemast topeltkiirusel pool ära, tunned natuke lootusetust ja natuke häbi ja siis lähed parem sööma, et sellest rohkem mõtlema ei peaks. me lugesime ja vestlesime ringis nendest tellistest, millest on ehitatud see maja, mille tubades me elame ja mille teistes tubades neid uudiseid toodetakse ja neid sõdu peetakse. teadmatus on ju Kõige Hullem. lootusetus ei ole ka nii kärme tulema, kui sa tunned, et sa üht koma teist sellest tead, mida sa maailmast arvad. aitäh, ühesõnaga.
ma sain ägeda kampsuni ja päris hea paiga. motiveerib ise neid juurde tegema. ma vist lähengi seda nüüd oma kotile külge õmblema.
oleme üksteise vastu inimlikud. viskame vähem toitu ära.
