28. august
tajun järjest rohkem, et harjumus liiga palju peeglisse vaadata ei piirdu ainult reaalselt vaatamisega. võibolla teadsin juba enne, aga ei suutnud sellele mõelda. meie põlvkond kardab ju enesekeskne olla nagu tuld. nii et me ei räägi endast, või räägime, aga enne mõtleme, sest pähe ei nähta, aga tulemus on ikka sama või hullem -- harva egotism, aga tihti kalkus. valguse kätte jäävat ei näe normaalselt, kui sa ainult varju vahid, silm harjub liiga ära. enda varjuga on sama lugu.
me tegelt adume seda. me oleme rängalt skeptilised, kui igalt poolt tuleb sõnum "paranda ennast, sa oled enda kätes, kasvata ennast, muidu teevad seda teised", hakkame me seda kah kahtlustama. aga me tahame olla teiste jaoks head (eelmainitud hirm olla ignorantne ja enesesse süüvinud, eks), paremad, rasvase K tähega Kasulikumad,
(kõrvalepõige: meie head vanemad, veetnud oma nooruse eesriide lähedal akside vahel, ei suuda parimagi tahtmise juures hoomata, mis kompleks meile täpsemalt pähe on istutatud. nende ajal ei oodanud keegi (peale selliste, keda pigem haletseda, kui sõnast võtta), et üksnes Kasulikkuse = Tootlikkuse abil kuhugi väärt kohta jõuaks. muu aitas. kuhugi jõuda andis, selle absurdi sees oli tõepoolest kõik võimalik, sh kõige halvem (õudused, mida me viimasel ajal aina paremini ette kujutame, aga siiski mitte päriselt) ja kõige toredam. meie alaline süütunne on nendega ühine, aga nad ei saa aru, miks see meid juba praegu kimbutab -- see pidi ju täiskasvanueas tulema? ei taha selgitada, et kui sa ükskord edukalt kapitalimasina tööle väntad, tõmbab ta endasse kõik, ka vastsündinud. tänitavalt kõlab. ja mul pole ju paremat anda, sest see masin teatavasti ei purune pooltki nii kergesti, kui eelmised. nii me kanname kõik koos kalmistule välja painava luusseimbunud häbi selle ees, et me ei suuda piisata.)
seega kahtlustame palju tahame, päris peeglita ei taha keegi jääda. umbes seal sünnib viise toime tulla. jõgi hargneb kaheks, vali, kumma kõrvale oma raja teed. üritad sa ennast/teisi/maailma tundma õppida? kas on küllaga rohkem mõtet käärida üles käised ja tööle hakata? kas kummagi jaoks on hiljem aega?
minu rada on selge, ma olen siidinäpp ja filosoof (pejoratiivses mõttes). juba siin on mul liiga paju lauseid esimese isiku asesõnaga alanud. aga tahestahtmata piidlen ma rada jõe teisel kaldal ja mõtlen, kuidas enda oma sirge seljaga käia. kõige rohkem segab vist see, et ma ei saa kuidagi teada, kas see aastaid täitnud mõttetöö on aidanud sama palju, kui sama pikalt rügamine võinuks. ma võin arvata, et ma mõistan tänu sellele üht ja teist. midagi Reaalset olen ma ka vahepeal teinud, tantsinud, õpetanud, teistele abiks olnud, teisi rõõmustada püüdnud. aga sellest ei piisa, see on piisamisest sama kaugel, kui need kaks luharada üksteisest.
mõni tuleb toime liigse tööga nii, et mediteerib, loeb tõnu õnnepalu, ei mõtle liiga palju. liigse mõtlemise vastu aitab töö. ühesõnaga on mõtlemine mõlemas olukorras pigem halb valik. ilmselt sellepärast, et siis hakkad veel blogi kirjutama.
ma olen oma halba harjumusse kiindunud. oma peeglita oleks mul kuradi kaua läinud aru saamaks, et samasugune läikiv hõbedane sein seisab jõe teisel kaldal. ja me oleme kõik vanakooli vampiirid, kes ennast ei näe. säh sulle teist, rassijate ja vaevanägijate rada.
jõudu !