inimesed kruvivad. ma ei olnud enne laupäeva kunagi varem angaaris suppi keetnud, tõttöelda polnud mulle isegi pähe torganud, et seda mitte-päris-hoones teha saaks. ma mäletan, kuidas me ammu sõbraga (tõesti ammu, mingi 2018 kevadel, 2019 maksimaalselt) rakveres kondasime ja oma garaaziboksist unistasime. noh et seal oleks väike lamp ja madrats ja diivan ja lauake ja... kuidagi elekter? mingi nipiga? me ei teadnud majandusest mitte munnigi ja soojustusest või elektriteadusest teadsime veel vähem, aga kuidagi oli see ikkagi see probla, mis tolle kujutelma purustas, et me kuidagi taipasime, et voolu saada ilma Suure Kinnisvaraga kokku puutumata on võimatu v võimatulaadne. tundus, et on kaks valikut, kas päris kinnisvara (mille jaoks on raha ainult suurtel) või mingi hütt või garaaž, kuhu sa kõik ehitad, leiad või (kui natuke ahastunum, kiirem ja julgem oled) varastad.

avangaari sattusin ma üldse sellepärast, et dice viis. ja dice tahtis minna, sest seal oli day of resistance, avatud üritus, kus oli süüa (aitäh, tartu toidupäästjad!), bändi, maalisein, töötube, dräägi, riidevahetus, paikademüük (st riiete paikamise paigad) ja ilmselt veel midagi, mis mulle prg ei koida või mida ma ei näinud. tegelt läks olemine veel kaua pärast meie minemist edasi. ja noh me jõudsime täpselt alguseks, isegi akadeemiline 15 ei olnud vist veel möödas. ja kui küsisime, kas abi on tarvis, siis nagu oligi, ja köögiabi veel! zephi (ja natuke minu) leivanumber!

tunde läks, kahelt poolt voolas sisse inimesi, kes naeratasid ja rääkisid. isegi need vestlused, mis ei puudutanud mind absoluutselt, ainult läheduse sunnil kõrva jõudsid, kõlasid rõõmsalt. see hämmastas mind, kuigi ei peaks... hea hämmastus, igal juhul. ennast ajas ka naeratama. töö oli vähene ja hästi ennast ära tasuv.

vasakliitlaste töötuba oli elulihtsast koest kootud: huvilistele anti paberil majandus-, ajaloolis- ja maailmapoliitilisi teadustekste ja erinevatest raamatutest paljundatud lõike lugeda. ühesõnaga kirjandust, milleni noor inimene tänapäeval hui jõuab, ERITI, kui ta parasjagu jamas kinni on nagu peaga pesumasinas, nagu iga teine noore enda sarnane, keda ma kohtan. sest 1) ma ei suuda keskenduda 2) ma olen liiga loll 3) vahet pole see niikuinii ei atia 4) see on liiga raske 5) nii edasi. ja kui see ei aita, et sulle antakse tekst, öeldakse, et palun loe ja ütle, mis sa aru said, ütle, mis sa mõtlesid, on see ikka 10 KORDA parem, et sa üldse Sinna olukorda sattusid, kui see, et sa näed tiktokis 20-sekundist jubedate ameerika uudiste kokkuvõtet ja 30-sekundilist klippi gazas 3 last ja mehe kaotanud ahastuses anuvast emast, vaatad mõlemast topeltkiirusel pool ära, tunned natuke lootusetust ja natuke häbi ja siis lähed parem sööma, et sellest rohkem mõtlema ei peaks. me lugesime ja vestlesime ringis nendest tellistest, millest on ehitatud see maja, mille tubades me elame ja mille teistes tubades neid uudiseid toodetakse ja neid sõdu peetakse. teadmatus on ju Kõige Hullem. lootusetus ei ole ka nii kärme tulema, kui sa tunned, et sa üht koma teist sellest tead, mida sa maailmast arvad. aitäh, ühesõnaga.

ma sain ägeda kampsuni ja päris hea paiga. motiveerib ise neid juurde tegema. ma vist lähengi seda nüüd oma kotile külge õmblema.

oleme üksteise vastu inimlikud. viskame vähem toitu ära.

tajun järjest rohkem, et harjumus liiga palju peeglisse vaadata ei piirdu ainult reaalselt vaatamisega. võibolla teadsin juba enne, aga ei suutnud sellele mõelda. meie põlvkond kardab ju enesekeskne olla nagu tuld. nii et me ei räägi endast, või räägime, aga enne mõtleme, sest pähe ei nähta, aga tulemus on ikka sama või hullem -- harva egotism, aga tihti kalkus. valguse kätte jäävat ei näe normaalselt, kui sa ainult varju vahid, silm harjub liiga ära. enda varjuga on sama lugu.

me tegelt adume seda. me oleme rängalt skeptilised, kui igalt poolt tuleb sõnum "paranda ennast, sa oled enda kätes, kasvata ennast, muidu teevad seda teised", hakkame me seda kah kahtlustama. aga me tahame olla teiste jaoks head (eelmainitud hirm olla ignorantne ja enesesse süüvinud, eks), paremad, rasvase K tähega Kasulikumad,

(kõrvalepõige: meie head vanemad, veetnud oma nooruse eesriide lähedal akside vahel, ei suuda parimagi tahtmise juures hoomata, mis kompleks meile täpsemalt pähe on istutatud. nende ajal ei oodanud keegi (peale selliste, keda pigem haletseda, kui sõnast võtta), et üksnes Kasulikkuse = Tootlikkuse abil kuhugi väärt kohta jõuaks. muu aitas. kuhugi jõuda andis, selle absurdi sees oli tõepoolest kõik võimalik, sh kõige halvem (õudused, mida me viimasel ajal aina paremini ette kujutame, aga siiski mitte päriselt) ja kõige toredam. meie alaline süütunne on nendega ühine, aga nad ei saa aru, miks see meid juba praegu kimbutab -- see pidi ju täiskasvanueas tulema? ei taha selgitada, et kui sa ükskord edukalt kapitalimasina tööle väntad, tõmbab ta endasse kõik, ka vastsündinud. tänitavalt kõlab. ja mul pole ju paremat anda, sest see masin teatavasti ei purune pooltki nii kergesti, kui eelmised. nii me kanname kõik koos kalmistule välja painava luusseimbunud häbi selle ees, et me ei suuda piisata.)

seega kahtlustame palju tahame, päris peeglita ei taha keegi jääda. umbes seal sünnib viise toime tulla. jõgi hargneb kaheks, vali, kumma kõrvale oma raja teed. üritad sa ennast/teisi/maailma tundma õppida? kas on küllaga rohkem mõtet käärida üles käised ja tööle hakata? kas kummagi jaoks on hiljem aega?

minu rada on selge, ma olen siidinäpp ja filosoof (pejoratiivses mõttes). juba siin on mul liiga paju lauseid esimese isiku asesõnaga alanud. aga tahestahtmata piidlen ma rada jõe teisel kaldal ja mõtlen, kuidas enda oma sirge seljaga käia. kõige rohkem segab vist see, et ma ei saa kuidagi teada, kas see aastaid täitnud mõttetöö on aidanud sama palju, kui sama pikalt rügamine võinuks. ma võin arvata, et ma mõistan tänu sellele üht ja teist. midagi Reaalset olen ma ka vahepeal teinud, tantsinud, õpetanud, teistele abiks olnud, teisi rõõmustada püüdnud. aga sellest ei piisa, see on piisamisest sama kaugel, kui need kaks luharada üksteisest.

mõni tuleb toime liigse tööga nii, et mediteerib, loeb tõnu õnnepalu, ei mõtle liiga palju. liigse mõtlemise vastu aitab töö. ühesõnaga on mõtlemine mõlemas olukorras pigem halb valik. ilmselt sellepärast, et siis hakkad veel blogi kirjutama.

ma olen oma halba harjumusse kiindunud. oma peeglita oleks mul kuradi kaua läinud aru saamaks, et samasugune läikiv hõbedane sein seisab jõe teisel kaldal. ja me oleme kõik vanakooli vampiirid, kes ennast ei näe. säh sulle teist, rassijate ja vaevanägijate rada.

lugesin eile üle pika aja ühe raamatu läbi, edouard louis' "muutuda: meetodi".